Mul pole kunagi õnne olnud. No mitte grammigi. Kui loositakse tööprojekt, võidab alati keegi teine. Kui satun punase tulega ristmikule, siis just sel hetkel, kui mul on kõige rohkem kiire. Ühesõnaga – ma olen see tüüp, kelle kohvi jahtub enne, kui ta selle lõpetab.



Aga kaks nädalat tagasi juhtus midagi, mis pani mind uskuma, et universumis on siiski natuke musta huumorit.



Olin haiguslehel. Mitte midagi tõsist – tavaline sügisene viirus, mis kiskus kõik liigesed lõdvaks ja tekitas igavuse, mida ükski sari võita ei suutnud. Ma lebasin voodis, kõrval laualt külmuv tee, ja kerisin telefoni nagu zombi. Facebook, Instagram, ilm, uudised – kõik oli sama hall kui akna taga.



Siis märkasin ühte reklaami. Mitte mingit erilist, aga see kleepus. Miski seal oli teistmoodi – ei karjunud, ei lubanud kullamägesid. Lihtsalt tekst, mis ütles midagi sellist: “Proovi, kui sul on igav.” Ja ma mõtlesin: miks mitte? Ma olen haige, mul on aega, mul on kakskümmend eurot, mis muidu kuluks energiajoogile ja krõpsudele.



Keerasin end istuli, nina ikkagi kinni, ja otsisin selle koha üles. Ma polnud varem kasiinos mänginud. Ausalt. Ma isegi ei teadnud, kuidas need automaadid töötavad. Aga see sait – https://vavada.solutions/et/ – oli kohe alguses nii lihtne, et ma ei pidanud kuskilt juhendit otsima. Registreerumine võttis kaks minutit. See on kiirem, kui postkasti tühjendada.



Panin sisse kakskümmend eurot. Tundsin end veidi tobedalt. Täiskasvanud mees, nina punane, istub voodis ja keerutab virtuaalseid mänge. Mis mu ema ütleks? Aga noh, keegi ei pidanud teadma.



Esimesed kümme minutit olid... igavad. Saldo läks alla ja üles, nagu vana lift. Mõtlesin juba, et see oli rumal mõte. Aga siis märkasin midagi. Ma olin kogemata valinud mängu, mida ma üldse ei mõistnud. See oli mingi imelik teema – draakonid, aardekastid, sellised asjad. Tavaliselt ma vihkan selliseid. Aga see oli alles esimene, mis vastu tuli.



Ma ei tea, miks ma seda ei sulgenud. Võib-olla sellepärast, et mul oli lihtsalt liiga vähe energiat, et midagi uut otsida. Jäin sinna. Keerasin panused väikeseks – euro, kaks. Mitte midagi hullu.



Ja siis tuli see soojendus. Teate seda tunnet, kui mäng hakkab justkui elama? Nagu ta teaks, et sa oled kohal. Esmalt tuli mitu väikest võitu järjest – viis, kaheksa, kaksteist eurot. Saldo kerkis tagasi sinnamaani, kust ma alustasin. Ma ei olnud kasumis, aga polnud miinuses ka.



See andis julgust. Suurendasin panust natuke. Kolm eurot käigu pealt. Ja siis – klõps – langes kolm võidusümbolit ritta. Boonus. See oli nagu uks, mis avaneb ootamatult. Ekraan hakkas vilkuma, helid muutusid ja ma ei saanud aru, mis toimub. Aga mu süda hakkas kloppima.



See boonusmäng oli lihtne: vali kolm kasti, iga kasti taga on raha. Ma valisin esimese – viis eurot. Teine – kaksteist. Kolmandat ma ei tahtnud vajutada. Kartsin, et see võtab kõik tagasi. Aga mäng ju ei lähe kuhugi.



Vajutasin. Kolmas kast andis nelikümmend eurot. Sellest hetkest ma ei mäletagi täpselt. Ma tõusin voodist püsti, unustasin, et mul on palavik, ja kõndisin edasi-tagasi. Mu süda peksis nagu linnul. Vahepeal vaatasin, et kell on juba pool kaksteist öösel. Mängisin peaaegu kaks tundi.



Kõige raskem oli lõpetada. See on see hetk, kus su aju ütleb: “Oota, ära ole loll. See õnn ei kesta.” Ja teine pool ütleb: “Aga äkki veel üks käik?” Ma olin just kahekümnest eurost teinud paarkümmend korda rohkem. See on hull. Ma polnud kunagi varem võitnud mitte midagi. Isegi loteriis mitte.



Otsustasin, et tõmban piiri. Panin mängu kinni. Vaatasin oma kontot veel mitu korda – summa oli ikka seal. See polnud unenägu. Kõige imelikum oli see, et ma ei tundnud üldse suurt rõõmu. Esmalt tuli kergendus. Justnagu oleksin sooritanud mingi eksami, millest ma aru ei saanud, aga sain hinde ikkagi A.



Järgmisel hommikul olin ma endiselt haige, aga nina ei tundunud enam nii tühine. Tegin kohvi, istusin köögilauas ja mõtlesin, mis ma selle rahaga teen. Ei ostnud midagi uhket. Maksin lihtsalt mõned väiksed asjad ära, mis olid veninud.



Kuu aega hiljem ei mängi ma regulaarselt. Vahel, üliharva, kui on täpselt sama tunne – hall õhtu, igavus, ja telefon käes – siis lähen tagasi https://vavada.solutions/et/. Mitte sellepärast, et ma ootaks uut imet. Vaid sellepärast, et see meenutab seda ühte õhtut, mil mina – see õnnetu kütt – võitsin.



Ma tean, et see ei kordu. Aga see on okei. Mõnikord piisab ühest korrast, et muuta seda, kuidas sa enda kohta mõtled. Ma pole enam see, kellel “kunagi ei vea”. Mõnikord veab. Lihtsalt mitte siis, kui sa seda ootad.